Enesekehtestamine on üks neist oskustest, millest räägitakse palju, aga mida harjutatakse vähe. Paljudele seostub see sõna kõva hääle, rusikaga laua peale löömise või „nüüd ma näitan neile“ tundega. Tegelikult on asi vastupidine: hästi kehtestav inimene ei pea häält tõstma, sest ta ütleb rahulikult ja selgelt välja, mida ta tahab, mida ta ei taha ja kus on tema piir.

See puudutab nii juhti kui töötajat. Juht peab ennast kehtestama omanike, alluvate ja kolleegide ees, töötaja oma juhi, klientide ja meeskonnakaaslaste ees. Selles kirjutises vaatan, mis on enesekehtestamine, miks see on raske ja millised laused aitavad.

Kolm viisi reageerida

Lihtsaim viis enesekehtestamist mõista on panna see kahe äärmuse vahele.

Passiivne

Passiivne inimene neelab alla. Ta ütleb „jah“, kui mõtleb „ei“, võtab juurde tööd, mida ta ei jõua, ja loodab, et teised saavad ise aru, et tal on raske. Nad tavaliselt ei saa. Passiivsuse hind on kogunev pahameel, ületöötamine ja tunne, et minuga ei arvestata.

Agressiivne

Agressiivne inimene saab oma tahtmise, aga teiste arvelt. Ta katkestab, surub peale, ironiseerib või ähvardab. Lühiajaliselt see töötab, pikemas plaanis jäävad inimesed vait, hakkavad vastu töötama või lahkuvad. Juhil, kes kehtestab ennast agressiivselt, on varsti ümber meeskond, kes ei ütle talle enam ühtegi ebamugavat tõde.

Siia alla käib ka passiivne agressiivsus: sarkastiline märkus, demonstratiivne vaikimine, „no kui sa nii arvad“. Väliselt rahulik, sisult rünnak.

Kehtestav

Kehtestav inimene arvestab nii enda kui teise vajadustega. Ta ütleb otse, mida ta mõtleb, aga ei alanda teist. Ta võib öelda „ei“ ja jääda samas heasse suhtesse. Kehtestamine ei tähenda, et saad alati oma tahtmise — see tähendab, et sinu seisukoht on laual ja sellega tuleb arvestada.

Miks see nii raske on

Kui kehtestamine oleks lihtne, teeksid kõik seda. Tavaliselt on taga mõni sügavam uskumus:

  • „Kui ma ütlen ei, siis ma ei meeldi enam.“
  • „Hea töötaja ei kurda.“
  • „Juht peab kõigega hakkama saama.“
  • „Konflikt on halb ja seda tuleb iga hinna eest vältida.“

Paljud neist mustritest tulevad kaugelt — sellest, kuidas meil kodus oli kombeks rääkida, ja sellest, mida me lapsena oma vanematelt kaasa saime. See ei ole süüdistus, vaid lihtsalt koht, kust tasub otsida, miks mõni olukord on sinu jaoks raskem kui teistele.

Teine põhjus on lihtsalt harjutuse puudumine. Kui oled kakskümmend aastat igas raskes kohas vait jäänud, ei hakka sa homme ühe artikli peale teisiti tegema. Aga väikeste sammudega läheb.

Laused, mis aitavad

Kehtestav lause on tavaliselt lühike, räägib sinust endast ja ütleb selgelt, mida sa soovid. Mõned näited, mida võib oma sõnadega kohandada.

Kui tahad öelda „ei“

  • „Ei, seda ma sel nädalal võtta ei saa.“
  • „Ma saan aru, et see on sulle oluline. Mina seda praegu ei jõua.“
  • „Kui ma selle võtan, jääb X tegemata. Kumb on tähtsam?“

Pikka vabandamist ei ole vaja. Mida rohkem põhjendad, seda rohkem kutsud teist sinu põhjendustega vaidlema. „Ei“ ütlemisest ajajuhtimise vaatenurgast kirjutasin pikemalt postituses prioriteetidest ja ajajuhtimisest.

Kui keegi ületab piiri

  • „Ma tahan, et me räägiksime sellest rahulikult. Praegusel toonil ma jätkata ei taha.“
  • „Mulle ei sobi, kui mu kohta tehakse otsus ilma minuga rääkimata. Järgmine kord tahan olla kaasatud.“

Kui sind katkestatakse

  • „Ma lõpetan oma mõtte ja siis kuulan sind hea meelega.“

Ütle see rahulikult ja jätka. Enamasti piisab ühest korrast.

Kui tahad midagi küsida

  • „Mul on vaja, et saaksid raporti neljapäevaks. Kas see on reaalne?“
  • „Ma tahaksin seda projekti juhtida. Mida oleks sul selleks vaja minult näha?“

Paljud ei küsi, sest kardavad eitavat vastust. Aga küsimata jäänud küsimuse vastus on alati „ei“.

Kui sa ei ole nõus

  • „Ma näen seda teisiti. Kas ma võin selgitada, miks?“
  • „Ma saan aru sinu loogikast. Minu mure on selles, et…“

Pane tähele: siin ei ole sõna „aga“. „Ma saan aru, aga…“ kustutab esimese poole lause ära.

Keha ja hääl räägivad kaasa

Sama lause võib kõlada kehtestavalt või paluvalt. Vahe on selles, kuidas sa seda ütled:

  • hääl — rahulik, mitte vaikne ega kõva; lause lõpp läheb alla, mitte üles nagu küsimusel;
  • pilk — vaata inimesele otsa, mitte lauale ega telefoni;
  • paus — pärast „ei“ öeldes ei pea kohe vaikust täitma, lase sel olla;
  • asend — istu või seisa sirgelt, ära tee end väiksemaks.

Kui sa ütled „ei“ ja naerad samal ajal närviliselt, kuuleb teine naeru, mitte sõna.

Enesekehtestamine juhina

Juhi jaoks on kehtestamine eriti oluline, sest juht jääb tihti kahe leeri vahele: ühelt poolt omanikud oma ootustega, teiselt poolt töötajad oma vajadustega. Kui juht ei kehtesta end üles, kukuvad kõik ootused alla meeskonnale. Kui ta ei kehtesta end alla, hakkab meeskond teda vaikselt ignoreerima.

Mõned olukorrad, kus juhid kõige sagedamini taganevad:

  • omanik annab tähtaja, mis on ilmselgelt ebareaalne, ja juht ütleb „teeme ära“;
  • tugev töötaja ei pea kokkuleppeid, aga juht ei julge sekkuda, sest kardab teda kaotada;
  • kolleeg teisest osakonnast lükkab oma töö üle ja juht võtab selle vaikides vastu.

Kõigis neis on kehtestav vastus põhimõtteliselt sama: ütle rahulikult välja, mida sa näed, mida see tähendab ja mida sa ettepanekuna teed. Näiteks: „Selle tähtajaga saame teha poole. Kas teeme poole korralikult või lükkame tähtaja kahe nädala võrra edasi?“

Harjutamine, mitte lugemine

Enesekehtestamist ei õpi raamatust. Selle õpib, kui ütled keerulise lause päriselt välja, kuuled, kuidas see kõlab, ja proovid uuesti. Seepärast teeme juhtimise meistriklassis seda rollimängudes: võtame ette olukorrad, mis osalejatel endal on käes — omanik, kes surub peale, töötaja, kes vastu töötab, kolleeg, kes ei pea kokkuleppeid — ja harjutame need läbi turvalises ruumis. Läbi tegemine annab vilumuse, mida slaidid ei anna.

Esimene kord on alati kõige raskem. Pärast läheb lihtsamaks — ja enamasti hakkavad inimesed sind ka rohkem austama.