Kõik teavad seda tunnet. On üks ülesanne, mis tuleb ära teha — aruanne, raske kõne, pakkumine, mille tähtaeg on reedel. Istud laua taha, avad faili ja… järsku on väga tähtis kontrollida postkasti. Siis keedad kohvi. Siis vaatad, mis uudistes toimub. Kell saab neli ja fail on endiselt tühi. Õhtul on halb tunne ja homme algab kõik otsast peale.

Edasilükkamine ehk prokrastineerimine on üks neist teemadest, mis tuleb minu koolitustel üles ikka ja jälle, olgu ruumis müüjad, juhid või spetsialistid. Ja peaaegu alati kannab see sama silti: „Olen lihtsalt laisk.“ Selles kirjutises tahan seda silti natuke kraapida — sest tavaliselt ei ole asi laiskuses — ning anda mõned praktilised võtted, mis aitavad asjad päriselt käima saada.

Edasilükkamine ei ole laiskus

Laisk inimene ei tee midagi ja tunneb end sellega hästi. Edasilükkaja teeb tihti väga palju — lihtsalt mitte seda, mida peaks. Ja tunneb end selle pärast halvasti. See on oluline vahe.

Edasilükkamine on enamasti viis vältida ebamugavat tunnet. Ülesanne ise ei ole probleem, probleem on see, mida see ülesanne meis tekitab. Ja aju, mis on loodud ebamugavust vältima, leiab kiiresti midagi meeldivamat.

Kui tahad lugeda laiemalt sellest, kuidas oma päeva ja prioriteete juhtida, siis sellest kirjutasin eraldi loos ajajuhtimisest ja prioriteetidest. Siin keskendun just sellele ühele kiusule — miks me teame, mida teha, ja ikka ei tee.

Miks me asju edasi lükkame

Põhjused on erinevad ja tasub ausalt vaadata, milline neist on sinu oma. Sest lahendus sõltub põhjusest.

Ülesanne on liiga suur ja udune

„Kirjutada strateegia“ ei ole ülesanne, see on mägi. Kui ei ole selge, kust alustada, ei alustagi. Aju ei tea, mis on esimene samm, ja valib selle, mis on selge — näiteks postkasti.

Hirm, et ei tule hästi välja

Perfektsionist lükkab sageli rohkem edasi kui keegi teine. Kui latt on nii kõrgel, et sellest üle ei saa, on lihtsam mitte proovida. Siis jääb alles vabandus: „Mul lihtsalt ei olnud aega.“ See kaitseb enesehinnangut, aga ülesanne jääb tegemata.

Hirm tagajärje ees

Vahel ei ole hirmutav ülesanne ise, vaid see, mis pärast tuleb. Kui saadad pakkumise, võib klient öelda „ei“. Kui teed raske kõne, tuleb ebamugav vestlus. Seni, kuni asi on tegemata, on kõik veel võimalik.

Ülesanne ei tundu sinu oma

Kui keegi teine on otsustanud, et sina pead seda tegema, ja sina ei näe sellel mõtet, siis on motivatsioon nullis. See on eriti tavaline töökohtades, kus ülesanded tulevad ülevalt ilma selgituseta.

Lihtsalt väsimus

Ja vahel on asi palju lihtsam: oled väsinud. Kui kogu energia on läinud, ei aita ükski nipp. Siis on vaja hoopis puhata. Kui see väsimus ei kao ka pärast puhkust, tasub sellele tõsisemalt otsa vaadata.

Kuidas lõpetada asjade edasilükkamine

Imerohtu ei ole, aga on hulk võtteid, mis töötavad. Vali välja üks-kaks, mis sinu põhjusega kõige paremini sobivad.

Tee esimene samm naeruväärselt väikeseks

„Kirjutan aruande“ asemel: „Avan faili ja kirjutan pealkirja.“ „Teen raske kõne“ asemel: „Otsin numbri välja.“ Esimene samm peab olema nii väike, et selle tegemata jätmine tundub juba rumal. Tavaliselt, kui oled alustanud, jätkad ka.

Kasuta viie minuti reeglit

Lepi endaga kokku: teen seda ainult viis minutit. Kui viie minuti pärast tahan lõpetada, võin lõpetada. Enamasti ei taha. Ebamugavus on suurim enne alustamist, mitte tegemise ajal.

Pane ülesanne kalendrisse, mitte ainult nimekirja

Nimekirjas olev ülesanne on soov. Kalendris olev ülesanne on kokkulepe. Määra kellaaeg, millal seda teed, ja kohtle seda nagu kohtumist kliendiga.

Langeta latti esimese versiooni jaoks

Perfektsionistile: esimene versioon tohibki olla halb. Selle eesmärk ei ole olla hea, vaid olemas. Parandada saab ainult seda, mis on juba kirjas. Lasen ka koolitustel inimestel eksida, sest eksimus on kui väljakutse — ja ka tegijad eksivad.

Tee kõige ebameeldivam asi esimesena

Kui päeva alguses on raske asi tehtud, on ülejäänud päev kergem. Kui jätad selle õhtupoolikuks, ripub see sul kogu päeva kuklas ja sööb energiat ka teistelt asjadelt.

Vähenda kiusatusi

Kui telefon on laual, haarab käsi selle järele. Pane see teise tuppa või sahtlisse. Sulge kõik aknad, mis ei ole selle ülesandega seotud. Mida vähem on lihtsaid põgenemisteid, seda lihtsam on jääda.

Ütle välja, kellele ja millal

Kui ütled kolleegile: „Saadan sulle neljapäeva hommikuks mustandi,“ tekib kerge, aga kasulik surve. Teine inimene ootab ja seda on raskem alt vedada kui iseennast.

Mida edasilükkajaga mitte teha

Kui oled juht ja näed, et meeskonnaliige lükkab asju edasi, siis mõned asjad, mis tavaliselt ei aita:

  • Häbistamine. „Miks sa ikka veel ei ole sellega valmis?“ suurendab ainult ebamugavust, mille vältimiseks asja edasi lükatigi.
  • Veel suurem surve. Tähtaja lähemale toomine ilma põhjuseta tekitab rohkem ärevust, mitte rohkem tegemist.
  • Eeldamine, et asi on laiskuses. Küsi hoopis: „Kus sa praegu kinni oled?“ Tihti selgub, et ülesanne on ebaselge või inimene ei tea, kust alustada.

Hea juht aitab jagada suure ülesande väiksemateks, teeb selgeks, miks see oluline on, ja lepib kokku vahetähtajad. See ei ole lapsehoidmine, see on juhtimine.

Ole enda vastu leebem

Üks paradoks lõpetuseks: mida rohkem end edasilükkamise pärast nuhtled, seda rohkem kipud edasi lükkama. Süütunne on ebamugav tunne ja ebamugavust me ju vältidagi püüame. Seega ring sulgub.

Kui oled jälle päeva maha mänginud, ära raiska õhtut enda sõimamisele. Küsi hoopis: „Mis oli see tunne, mida ma vältisin? Ja mis oleks homme see kõige väiksem esimene samm?“

Kui tahad seda koos meeskonnaga harjutada

Edasilükkamine on harjumus ja harjumusi saab muuta — aga harva ühe artikli lugemisega. Palju lihtsam on siis, kui terve meeskond vaatab ausalt otsa oma vabandustele ja lepib kokku, kuidas asju käima saada.

Sellega tegelemegi enesejuhtimise ja ajajuhtimise koolitusel. Räägime prioriteetidest, fookuse hoidmisest, peamistest vabandustest ja edasilükkamisest ning harjutame, kuidas uusi harjumusi pärast koolitust ka päriselt kinnistada. Täpse sisu paneme kokku eelankeedi põhjal, et see vastaks just teie meeskonna vajadusele.